Küsi lisaSissejuhatus
Ajaviiteks heitis Totu pilgu seinal rippuvale imelikke vigureid kujutavale maalile ja püüdis aru saada, mida need peaks küll tähendama.
“Ära parem vaatagi seda pilti, vennas,” ütles talle Soku. “Ära murra asjata pead. Nagunii midagi aru ei saa. Meil maalivad kõik kunstnikud nii, sest rikkad ostavad ainult sääraseid maale. Üks plätserdab vigureid nagu need siin, teine jälle teistsuguseid konkse, kolmas aga valab vedelat värvi potsikusse, läigatab siis lõuendile ja saab mingi näotu, mõttetu laigu. Sina vahid seda laiku ega saa mõhkugi aru – lihtsalt midagi jälki! Rikkad aga vahivad ja aina kiidavad. “Meil polegi vaja, et maal oleks arusaadav.
Me üldse ei taha, et mingi kunstnik meile midagi õpetaks.
Rikas saab kunstnikutagi kõigest aru, vaesel aga pole vaja
midagi mõista. Selleks ta vaene ongi et mitte midagi aru
saada ja pimeduses elada.” Nii nad arutavad! …”
Nikolai Nossov. Totu kuul. 1965 (Tallinn 1969).
Eelmine