Kas on olemas veel valgust ja värve?

Eriolukorra ajal veetis Kristi Kongi palju aega oma stuudios, mis on võrreldes paljude inimeste oludega mitmel pool maailmas üsna turvaline keskkond. Stuudio akendest hakkas ta algul endalegi aru andmata silmitsema taevast. Ta nägi taevast ruumina, mis on meile kõigil ühine, sõltumata inimese geograafilisest asukohast ja poliitilisest, majanduslikust või sotsiaalsest olukorrast. Omamoodi pandeemiaaegsete päevikumärkmetena hakkas Kongi tegema akvarelle. Need tööd oleksid nagu kuulsa 15. sajandi tundideraamatu „Très Riches Heures“ uusversioon, mis avab lehthaaval meid ümbritseva äreva maailma.