Vesi on igavene tunnistaja. Värv Indigo

See on hirmutav. Torm sisiseb. Lained pekslevad julmalt. Tuul vilistab ja külm on üksildane.
Kõik mõjub apokalüptiliselt.

Etel Adnan

Internetiavarustest võib leida rohkelt videoid loodusõnnetustest. Ühel sellisel videol on näha vett täis sisebasseini, mis oma rahulikkuses otsekui ootaks midagi. Äkitselt lööb vesi tugevalt loksuma, kuni üks hiiglaslik laine paiskab kogu vee basseinist välja, nii et see matab enda alla kogu ruumi. Ehkki selle dramaatilise olukorra põhjustas ootamatu maavärin, võib looduse muutlikkus, mis sellise suurejoonelise vaatemängu tekitas, toimida ka visuaalse metafoorina, mis tähistab üleminekut rahuolekust ärevusse. Isikunäitusel Kogo galeriis kasutab Kristi Kongi vett tugeva poeetilise sümbolina, et uurida keerukate tunnete kaunist haprust ja luua veemaastikest kujuteldav maailm.

Nii nagu vett, võib ka Kongi kunstilist lähenemist kirjeldada voolava ja pidevalt liikuvana. Motiivid ja kompositsioonid heljuvad ja arenevad tasapisi, mitte ei muutu kiiresti. Kunstnik on pööranud oma pilgu kaugusse, mida ta uurib valguse, värvi ja varjulaadsete kujundite kaudu. Mõned neist maastikest ilmuvad mustrite ja ruudustikena, mis on sündinud linnakeskkondade vaatlemisest, teised aga peenete värviüleminekutena, mida näeme taevas. Seekord on Kongi loometöö keskmes vesi, millest on sagedaste ujumas käimiste ajal saanud tema vaatluskeskkond. Kui päikesevalgus tungib läbi vee ja muudab selle eriti läbipaistvaks, näeb kunstnik enda sõnul selles justkui aknaid. Tema meeltes hakkab vormuma teatud maailm, mille ta toob stuudiosse, kus see võtab taas kuju tema lõuenditel.

Kunstniku jaoks on taevas universaalne sümbol, sest see ühendab meid kõiki, samas kui vesi on keerulisem element, mida sageli tajutakse müstilise, lõhestava ja hirmutavana. Ehkki Kongi vett väga naudib, kipub see meenuma talle ka iga kord, kui ta tunneb ärevust. Vesi sisaldab teatavat mälu, avastajate kulgetud radu ja mineviku sõdu. See võib olla päästja, aga ka uputaja, talletades oma sügavustes meie ajaloo allaneelatud jäänuseid. Venemaa agressioon Ukrainas ning ähvardused NATOle ja naaberriikidele külvavad Balti riikides ebakindlust, mistõttu nähakse vett ühtlasi kui lootuse sümbolit, läve või silda, mida hädaolukorras ületada. Pidades silmas bioloogilisi, ajaloolisi ja väga isiklikke suhteid veega, on Kongi loonud näituse, mis kujutab turvalist ruumi – teraapilist basseini, millesse sukelduda.

Näitus, mis koosneb õlimaalidest, väljalõigatud siluettidest ja lühikestest poeetilistest märkmetest, on tulvil keerulistest tunnetest. See kujutab nägemusi, emotsioone, torme ja tuuli, mis elavad kunstniku meeltes. Taevas, mida kunstnikud kasutavad sageli lähtematerjalina, tundus liiga harmooniline, et sobituda tema meelt vaevava ärevusega. Vesi seevastu näib hea metafoorina toetavate ja ka kahjulike mõtete uurimiseks. Kunstniku uued maalid võtavad erinevaid vorme, et kujutada teda ümbritsevat vett. Tüüpilised erksad värvid muutuvad üha petlikumaks, isegi mürgiseks, nii et tekib vastupandamatu kihk seda kirjeldada. Nõnda sünnivadki luuletused. „Mu mõte hõljub. Nagu meri. Kas näed?“ Selleks, et leida kindel koht.

Näituse maalid kujutavad nii ärevust kui ka rahu ja lootust. Tormisemail neist võib näha pidevas voogamises inimkäsi. Neid kujutatakse liikumas, nii et need meenutavad vees heljuvaid vetikaid. Sama motiiv kordub ka galeriis, mis kujutab otsekui indigo- ja türkiissinist ruumi laienevat lõuendit. Galeriipõrandast kerkib kaks objekti – voogavas liikumises käesiluetid –, mille sees on raamituna lühikesed luuleread. Neid luuletusi saab lugeda emotsioonide jäädvustajate või päevikusissekannetena. Väiksemad maalid on sujuvamad, rohkem organiseeritud ja rahulikumad – metafüüsilised maastikud, millel ühisnimetajaks avatud ukse motiiv, mis viitab väljapääsule, lootusele. Selle kõige keskel kujutavad mõningad tööd lihtsalt veealust elu, otsekui oleks torm vaibunud ja valgus lubaks meil taas kõike selgelt näha.

„Vesi on igavene tunnistaja. Värv Indigo“ toob veealuse maailma päevavalgele, kus külastajad saavad Kongi maailma süüvida. Inimene võib ärevusse uppuda, kuid hiljem taas pinnale tõusta ja väljapääsu leida. See on kunstniku teraapiline protsess, millest võib aga saada ka ühine tervenemine.

Näitus kuulub Kogo galerii selle aasta programmi „Eksistentsi etendades“. Galerii püüab oma programmi koostades tabada teatud meeleolu, mis annaks edasi just sel hetkel oluliste sündmuste ja küsimuste tundevarjundeid ning kirjeldaks meie praeguse aja vaimu. Sel aastal ollakse dialoogis Euroopa 2024. aasta kultuuripealinna Tartuga, mille programm kannab nime „Ellujäämiskunstid“. Galerii varasemad näituseprogrammid on kandnud nimesid „Ökoloogia–ökonoomia“ (2021), „Minevik on olevik“ (2022), „Kväärime ära“ (2023).

TOETAJAD

Näituse valmimist toetasid Eesti Kultuurkapital ja Tartu linn.
Tänud ettevõtetele Caparol Eesti ja Tanker Brewery.

TIIM

Kuraator: Šelda Puķīte
Produktsioon ja publikuprogramm: Stella Mõttus
Kommunikatsioon: Karin Kahre, Kristlyn Liier
Installatsioon: Siim Asmer
Galeriiruumi ettevalmistus: Karolin Konrad, Karoliina Tomasson, Melissa Tihhonova, Elisabet Vasur
Dokumentatsioon: Marje Eelma (näitus), Stanislav Stepaško (teosed), Nele Tammeaid (avamissündmus)
Graafiline disain: Aleksandra Samulenkova
Tõlge ja keeletoimetus: Refiner Translations