Me vaatame tulevikku ja meie silme ette tekib pilt. Kompame tuleviku piire, loome vormi, mille saame täita detailidega. Kuidas aga tajume minevikku? Mälestustel puuduvad reaalmaailmale sarnased parameetrid. Mälestuste tajumine ei ole lineaarne – kerkivad esile hetked, mis kujundavad iseenda kogemist.
Hetkel on minu kodu mu vahekodu. Kui mõtlen kodule, ei näe ma staatilist kujutist, vaid pidevat liikumist, minu kogemuste ja eelistuste kogumit.
Olen loonud endale kujutise kodust – mälestuse tulevikust, mida ei eksisteeri. See tähendab, et ma ei kasuta seda, vaid olen selle hoiule pannud. Olen andnud kodule oma kujutuses ambivalentse sisuga vormi. Nii eksisteerib see ülimas täiuslikkuses. Olles alati selline, nagu tahan.
Näitusel uurin mälus tekkinud tühimikke – negatiivseid mõtteruume. Positiiv on kadunud või seda pole kunagi olnud, kuid jäljend ometi mõjutab mind. Mõtteruumis külgneb see osa igapäevaste tegevuste ja objektidega. Negatiiv aga on ajanud juured sügavale mälestustesse, millega sel algselt otsene seos puudus, muutes sedasi igapäevaseid tegevusi ja objekte.
Loon psühhoskulptuuri, mis väljendab tulevikumälestuste olemust.
Tekst: Johannes Luik
Näitusevaated: Taavi Piibemann
Press ja Publikatsioonid
Goodbye Tomorrow
Express-interview with Estonian Artist Johannes Luik. Arterritory. 19/07/2019
Barry jalutab omapäi