Tervitused ja mis iganes taastaks meie katkema kippuva suhte

Armas publik

Näituse „Tervitused ja mis iganes taastaks meie katkema kippuva suhte“ alguspunkt on kuskil kosmilise ajajoone sasipuntral. Ehkki esimese kirjaliku ülestähenduse naistevahelise sõpruse teemalise lugemisklubi kohta leian oma märkmikust 2019. aasta novembrist, võlgneme koos kunstnikega tänu paljudele inimestele, kes on kujundanud meie mõtteid ja hoiakuid seoses sõprusega. Näiteks juba esimesed parimad sõbrannad, kellega klapi leidmine oli vähemalt sama maailmaraputav kogemus kui armumine.
     Konkreetsem stardipauk sai sellele projektile antud eelmise aasta südasuvel, kui algasid lugemisklubi kohtumised, mille eesmärk oli kunstnikega koos mõtestada loetud tekstide ja enda kogemuste abil naiste sõprust. Kuigi üle kolme aasta tagasi kirjutatud sõnad on märkmikus ajaga tuhmunud, on algne idee endale tasapisi vormuva keha kasvatanud: lisaks lugemisklubile ka Kogo galeriis avatav näitus koos kunstnike Agnė Jokšė, Anna Trelli, Cloe Jancise ja Diāna Tamanega.
     Näitus „Tervitused ja mis iganes taastaks meie katkema kippuva suhte“ käsitleb naistevahelist sõprust ja intiimsust, sellest võrsuvat turvatunnet, hoolivust ja romantikat, aga ka lahkumineku leina. See tõukub püüdlusest leida teed sõprusega seotud tähendusmaailmas, kus põrkuvad isiklikud kogemused, kultuurilised representatsioonid, ideaalid ja reaalsus ning isiklikud ja ühiskondlikud ootused lähedastele suhetele. Lähtudes laialt levinud arusaamisest, et hoolivatel sõprussuhetel on inimese elus suur roll kanda, on just naissubjektsuse vaatepunktist alustamine kõnekas, sest oma parimas vormis on naiste sõprust alates 19. sajandist peetud intiimsete, hoolitsevate ning rasketel hetkedel lohutust ja turvatunnet pakkuvate suhete võrdkujuks.
     Sõpruse ajaloos veelgi sügavamale kaevates ilmneb, et mitte alati pole naiste sõprust läheduse ja hoolivusega seostatud. Jõudsalt püsib ka õelate tüdrukute stereotüüp, mis kinnitab klassikalist arusaamist sõprusest, mille järgi on naiste- ja meestevaheline sõprus tüübilt ja väärtuselt erinev: kui meestevahelist kamraadlust on alates antiikajast väheste mööndustega peetud millekski tõeliseks ja õilsaks, on naiste sõprust tajutud sageli pinnapealse, ebakindla ja rivaalitsevana. Ehkki vastuolud on visad püsima, on tänapäevane sõpruse kuvandite väli kultuuris paljude heameeleks aina eripalgelisem ning annab alust pelgalt binaarsete lugemisviiside kväärimiseks.
     Näitusele on jõudnud neli teost, millest kolm on loodud suvise lugemisklubi tõukel. Agnė Jokšė video-performance „Kallis sõber“ on pärit 2019. aastast ning on kannustatud valust, mida põhjustas lahkuminek lähedasest sõbrast. Autobiograafiat ja fiktsiooni ühendav kiri asetub taustale, kus joonistub välja ühiskondlik surve väärtustada sõprussuhete asemel paarisuhteid. Jokšė tundlikku kirja jätkab ruumis Anna Trelli installatsioon, mis loodab publiku abil kasvada sotsiaalseks skulptuuriks. Trell kutsub vaatajaid peegeldama omaenda konflikte, lahkuminekuid või sõprussuhete tasaseid hääbumisi ning kirjutama mõnele endisele või praegusele kaaslasele kirja. Cloe Jancise uued fotod on tiivustatud soovist tegeleda sõpruse tunnetusliku aspektiga, hoitud olemise tundega. Põimunud kehad räägivad usaldusest, turvatundest ja emotsionaalsest alastusest. Diāna Tamane on näituse jaoks pildistanud kaksikuid, kelle perekondlik sarnasus ja erinev isikupära viitab sõbrale kui teisele endale, kelle puhul sarnasuste ja erinevuste nüansirikas komplekt on aluseks ka “oma inimese” äratundmisel. Altarilaadne teos on pühendatud kunstniku sõbrannadele ja sisaldab tema esimesi katsetusi keraamika vormis.
     Näituse pealkiri on viide keskaegse Lääne-Euroopa arvukatele juhenditele, mis olid pühendatud küsimusele, kuidas kirjutada sõbrale kirja. Valitud pealkiri ongi pärit ühest õpetusest, mis pakkus kirja alustamiseks lause: „Tervitused ja mis iganes taastaks meie katkema kippuva suhte“. Kirjandusnähtus, mis alates 18. sajandist ilukirjanduse hoogsa leviku kõrval hääbus, võib täna tunduda humoorika ajaloolise faktina. Teisalt võiks see ka meie kaasaega peegeldada – aina lihtsama, suuremat pingutust mitte nõudva ja suuresti virtuaalse rööprähklemise kontekstis tundub oluline meeles pidada inimesi enda ümber, neile oma aega, tähelepanu ja energiat pühendada – olgu see siis kirjutamise, kingituste tegemise, koos einestamise, pidutsemise või lihtsalt olemas olemise teel.

Kunstnikud: Agnė Jokšė, Anna Trell, Cloe Jancis, Diāna Tamane
Kuraator: Brigit Arop
Graafiline disainer: Aleksandra Samulenkova
Käsilaos trükitud etikettide autor: Maria Izabella Lehtsaar

Toetavad Eesti Kultuurkapital ja Tartu linn.

Eriline tänu: Eva Mustonen, Ingrid Ruudi, Marge Monko, Siim Asmer, Alice Aaviksoo, Elyne Aaviksoo, Eva Krivonogova, Kairi Look, Ingel Vaikla, Karoliina Tomasson, Doris Tislar, Kristiin Räägel, Kulla Laas, Aadu Lambot, Kri Marie Vaik, Ulla Väljaste, Anna Fattakhova, xwevp )), Karl Joonas Alamaa, Anita Kodanik

Näitusevaadete fotode autor: Marje Eeelma

„Tervitused ja mis iganes taastaks meie katkema kippuva suhte“ on esimene näitus Kogo galerii selle aasta programmist nimega „Kväärime ära“. Selle pealkirja alla mahub kõik, mis on voolav, erinev, tuvastamatu, kohatu, marginaalne ja ebamugav, programmi raames leiavad käsitlust sellised teemad nagu sõprus, loodus, maagia, sugu ja läbikukkumine.