Abstraktne aed

Otsekõneluse juurest mõistukõne juurde

Elnara Taidre vaade Tanja Muravskaja loomingule ja Kogo galeriis tulevale näitusele „Abstraktne aed“.

Tanja Muravskaja julgetele ja (enese)kriitilistele käsitlustele kuulub Eesti fotokunstis ja laiemalt kaasaegses kunstis tähelepanuväärne koht. Fotograafia teravdatud pilku on ta kasutanud ühiskonnas aktuaalsete, kuid sageli ebamugavate teemade avamiseks. Ühelt poolt on Muravskaja fotosarjad, mis kujutavad Eesti noori kunstnikke, laulva revolutsiooni keskseid kujusid, noori rahvuslasi, eestivene kultuuritegelasi, NATO liitlasvägede sõdureid või noorteorganisatsioonide Noored Kotkad ja Kodutütred liikmeid psühholoogiliselt tabavad – nii üksikisikute kui ka kollektiivsete kujundite – portreed, teiselt poolt aga identiteeti ja kogukonda, mälu ja ajalugu põlistavate narratiivide problematiseerivad kõnelused, mis ei paku valmis vastuseid, vaid kutsuvad vaatajat mõtlema ja arutlema.

Siiski on Muravskaja tunnistanud, et keerulise temaatika käsitlemine on tõrjunud tema töödes fotograafia kui meediumi eripära ja võimalusi tagaplaanile. Autor on sattunud justkui omaenda käsitlusviisi lõksu: tema kriitilistes teostes kipub kompromissitult kõrge tehniline ja esteetiline fotokvaliteet muutuma pelgalt sõnumit edastavaks riistaks, mitte loomevahendiks ‒ uute esteetiliste ja filosoofiliste tähenduste loojaks. Selle olukorra ületamiseks on Muravskaja astunud otsustavaid samme: arendades edasi oma loomingu tugevat installatiivset aspekti, on ta asendanud poliitilise või sotsiaalse kõneluse üldinimlike ja humanitaarsete küsimustega. Näitusel „Aiapagu. Tuglaste koduaed Tanja Muravskaja fotoobjektiivis“ (Kumu kunstimuuseum, 2019) astus ta dialoogi Elo ja Friedebert Tuglasele nõukogude repressioonide ajal pelgupaika pakkunud aeda dokumenteerivate fotodega. Otsides tähendusest laetud paigas omanike „ajaloolist“ pilku, lihvis kunstnik ka enda kui tänapäeva autori lähenemist. Eelkõige võimalusi kõneleda rasketel teemadel neid üleliia ilmselgelt puudutamata, läbi metafooride, ning teha seda vaatajat visuaalselt ja emotsionaalselt endasse haarava totaalse ruumiteose kaudu.

Aia kui sümbolitest tulvil metafooriga jätkab ka Muravskaja uus näitus „Abstraktne aed“. Seekord ilma viiteta konkreetsele kohale – potentsiaalselt eksiteele viivast kontekstist puhastatult, kus aia kujundit kehastab väga abstraktne keskkond. Soovis abstraheerida otsib autor pelgupaika sõnasõnalisuse eest ja samas võimalust keskenduda fotograafiale kui sellisele. Nii nagu 20. sajandi alguse avangardkunstnikud ja tänapäeva eri kunstiliikides materiaalsust taasavastavad autorid püüab Muravskajagi jõuda oma kunstimeediumi – ja selle kaudu ka nähtava ja nähtamatu maailma – elementaarstruktuuride, aluste ja olemuseni. Fotograafia olemuslik element on valgus, ning just valgus on see, mis haarab meid ja meie pilku kunstniku teostel ning näituseruumis tervikuna. Muravskaja mõistukõne pelgupaigast on ühtlasi fotograafiat väärtustav kõne: autori jaoks on fotokunst pelgupaik, kus on võimalik kunsti ja reaalsuse vahetu kogemine; see on väekoht ideede ammutamiseks. Ning seda erilist paika soovib ta jagada ka vaatajaga.

Tanja Muravskaja (s 1978) teosed tegelevad identiteedi ja mälu, ühiskonna ja selle liikmete suhetega. Foto ja selle kui meediumi eripära käsitlusi arendab ta totaalseteks keskkondadeks pürgivateks installatsioonideks. Ta on õppinud Eesti Kunstiakadeemias (2002–2010) ja Westminsteri ülikoolis fotograafiat (2004–2005) ning eelnevalt Tallinna Ülikoolis ajakirjandust. Tema töid on Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogudes; tunnustuste seas on Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi Köler Prize’i peapreemia (2018). Muravskaja viimaste projektide hulgas on „Kolm õde. Tanja Muravskaja“ (Tensta Konsthall, 2019), „Viiruseaja autoportreed. Virtuaalnäitus“ (Moderna galerija (MG+MSUM), 2020) ja „Alina Bliumis ja Tanja Muravskaja. Vastuvoolu jutustades“ (Tallinna Kunstihoone galerii, 2020). 

Tanja Muravskaja näitus “Abstraktne aed” on viimane näitus Kogo galerii 2021. aasta programmis, mida läbiva lõimena ühendab moto ökoloogia – ökonoomia. Antropotsentrilisest maailmapildist eemaldumine on valus protsess, mis on täis kahtlusi, vabandusi ja pimeduses kobamist. Kuigi inimesed otsivad varjupaika loodusest, ei ole sidemete taastamine ja biomassiga taasühinemine  lihtne, kuna tarbimismajandusest juhitud poliitiline süsteem toimib sellele püüdlusele vastupidise loogikaga. Samas ei pea tervenemisprotsess olema praegusel segasel ajal tingimata kantud otsesest aktivismist. Võiksime valida ka kunstniku Tanja Muravskaja kombel rännaku eneses. Loodus on kunstnikule nii mentaalne kui ka visuaalne vahend, et leida ilus tervenemispaik, koht, kus taastada enesekindlus ja õnn.