Sanatoorne atmosfäär

Sissejuhatus

Sanatoorne atmosfäär on Belgia kunstniku Bruno Goosse isikunäitus, mis toimub Kogo galeriis koostöös Tartu Ülikooli Humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna romanistika professori Sara Bédard-Goulet‘ga. Näitus põhineb tema teadustööl, mis uurib kunstide elumuutvat potentsiaali. Projekti raames toimuvad lisaks Kogo galerii näitusele ka konverents ning doktorikool Tartu Ülikoolis ning näitused Tartu Kunstimajas ja Tartu Ülikooli Jakobi 2 hoones.

→ 7. novembril algusega kl 15 olete oodatud Kogo galeriisse  Sara Bédard-Goulet kuraatorivestlusele “Kohtumine kunstiteostega”. Diskussioonis keeleteadlase ja kultuuriuurija Raili Marlinguga räägib näituse “Sanatoorne atmosfäär” kuraator Sara Bédard-Goulet oma uurimistööst. Kõnealune teadusprojekt keskendub kirjanduslike narratiivide uurimisele, mis kirjeldavad kunstikogemuse elumuutvat mõju indiviidile. Oma uurimistööd on Sara Bédard-Goulet laiendanud kuraatori rollis, kutsudes kunstnikke andma oma nägemus kunsti võimalikust elumuutvast mõjust.

Sanatoorne Atmosfäär

Juba oma traktaadis „Õhust, veest ja elupaikadest“ kirjutas Hippokrates, et arstiteaduse praktiseerimiseks peab arvestama aastaaegadega, tundma vee ning tuule iseloomu, uurima pinnase erinevaid seisundeid ning inimeste eluviisi. Kuid keskkonna mõju tervisele hakati Euroopas arvesse võtma alles tööstusrevolutsiooni ajal seoses võitlusega töölisklassi vaevanud tuberkuloosiepideemia vastu. 20. sajandi alguses tekkisid tervisliku keskkonna võimaldamiseks uued asutused: sanatooriumid.

Tuberkuloosisanatooriumid on ehitatud patsientide ravi ergutamiseks värske õhu, päikese, puhkuse ja toiduga. Sise- ja väliruumi arhitektuurse sümbioosina andis ravigalerii haigetele võimaluse lamamistoolidel võimalikult palju aega värskes õhus viibida.

Õhk on segu gaasidest, mis moodustavad Maa atmosfääri. Värvitu, nähtamatu ning lõhnatuna ringleb see ümber Maa, mandrite soojuse ning ookeanide niiskuse abil kannab see ringi kõik piisavalt kerged osakesed ja jaotab neid laiali.

On teada, et meie kehad reageerivad ümbrusele. Kuid me ka hingame seda õhku, mis meid kõikjal ümbritseb. See elab meis samamoodi kui meie selles. Ning me jagame seda mitte ainult meile kõige lähedasemaga, vaid ka kõige kaugemaga.

Rohkem kui muutumatut kohta, mis toetab aja peatumist lõputu ravikuuri ajal, mõistetakse sanatooriumit siin kui liikumise kiirendit, osakeste vahetit. Näitus „Sanatoorne atmosfäär“ on ise justkui selline vaheti.

Tuberkuloosi ravimine muutus pöördeliselt, kui avastati penitsilliini mõju bakteriaalsetele infektsioonidele. Pärast Teist maailmasõda asendasid antibiootikumid õhkravi. Sanatooriumid pidid kohanema. Kuid nende saatus erineb suuresti vastavalt asukohale raudse eesriide suhtes. Idas viitab sõna „sanatoorium“  keskkonna  ja tervise seosele, kuid Läänes seostub siiani tuberkuloosi morbiidsuse ja tõsisusega. Esimestest said puhkeasutused, teistest haiglad või need hüljati. 

Mis saab kindla otstarbe jaoks kujundatud funktsionalistlikust arhitektuurist, kui see otstarve kaob? Arhitektuurne teos? Mis saab tuberkuloosihaigete hingamise kergendamiseks loodud tugitoolist? Disainese, mis on „samal ajal nii monumentaalne kui ka õhuline, arhitekti kõige ilusam tugitool“? Kuidas säilitada asju, mis on kaotanud oma eesmärgi? Kas anname neile uue?

Astmahaige lapsena lämmatas mind iga väiksemgi asi. Haigus põhjustas lakkamatut ootusärevust, püüdu märgata keskkonnas ja iseenda enesetundes kõikvõimalikke hoiatusi. Lämbumine võis aset leida ükskõik millisel  hetkel ja juba see tunne pani mind õhku ahmima.

Nõnda pidi igat uut kohta tunnetama ja hindama, isegi kui viibisin seal vähe aega. Ohte ei olnud võimalik näha, kuulda ega haista, uues ümbruses tuli mõnda aega olla ning jälgida selle mõju, jälgida ennast. Vahel tuli lämbumine kiiresti, avastusega vaenlase kohalolekust, mõnikord toimus see ajapikku, aga kunagi ei saanud kindel olla haigushoo põhjustes ja kestuses. Ega selle maagilises kadumises.

Imelikul kombel on katedraalid tihti minu hingamist kergendanud. Püüd arhitektuuri suurejoonelisuse poole segunes neis inspiratsiooniga, mis oli minu jaoks nii oluline. Jällegi oli tegemist pigem tunnetamise kui märkamisega.

Minu jaoks on sanatooriumisse sisenemine nagu kloostrisse sisenemine võib olla noviitsi jaoks: see on murrang, selja taha jäänud maailmal ei ole midagi ühist maailmaga, mis ootab ees. Kas see on kokkusattumus, et ma olen nii liigutatud filmist „Hingetu“? Kas mõjub üksnes sõna?

Dokumentide, arhiivimaterjalide, fotode, videote ja objektide abil kõneleb näitus sanatooriumist, selle eri tähendustest ja nendega läbi põimunud kujutluspiltidest, Penicillium notatum’i põhjustatud langusest.

Atmosfäärilises mõttes lendleme me nagu pilv, mida kannavad erinevused õhumasside tiheduses. Atmosfäär võib olla raske või kerge, kuid loodetavasti on see stimuleeriv.

Tekst Bruno Goosse

Näitusetiim ja toetajad

Tõlge prantsuse keelest Hanna Aro.
Eestikeelsed tekstid toimetanud Liina Raus ja Ann Viisileht.
Inglisekeelse teksti toimetanud Sara Bédard-Goulet, Liina Raus ja Ann Viisileht.
Tõlge vene keelde (kättesaadav galeriis) Liudmyla Parfeniuk ja toimetamine Antonina Martynenko.
Näituse graafiline disain Aleksandra Samulenkova.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Tartu linn, Wallonie-Bruxelles International, Tartu Ülikooli Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, Pühaste pruulikoda ja Peninuki pruulikoda…