Kaheksajala rokokoo

Maailm on leekides ja meie naerame. Nii võiks kokku võtta kunstnike, koomikute ja teiste loovhingede oskuse rääkida murettekitavatest globaalsetest probleemidest läbi huumori. Huumor on aastasadu aidanud tabada ajavaimu ja uurida võimusuhteid. Mõni kunstnik etendab triksteri ja mürgise meelelahutaja rolli nii oskuslikult, et tema tööd panevad korraga naerust vappuma ja õudusest judisema. Huumorit, mida kasutatakse elu tõsisemate tahkudega toimetulemiseks, võib kutsuda „tõsiseks huumoriks“ või saksa filosoofi Kuno Fischeri eeskujul „mänglevaks kohtumõistmiseks“. Näitus „Kaheksajala rokokoo“ toob kokku iroonia ja humoorika ulakuse poolest tuntud kunstnikud Eestist, Lätist ja Ukrainast. Koos pilavad nad ühiskonda ja loovad poeetilisi metafoore, mis kõik jutustavad inimeseks olemisest tänapäeva maailmas. 

Iseenesest jabur sõnapaar „kaheksajala rokokoo“ pärineb 19. sajandi lõpust, mil kriitikud pilasid sellega arhitekt August Endelli kujundatud kuulsa Hofatelier Elvira dekoratiivset fassaadi Münchenis. Nali või pilge töötab kõige paremini siis, kui see on lühike ja tabav. Kaks sellist kujundit üheskoos – kentsakas ja võõrapärane mereolend kaheksajalg ning barokkstiili imalat üledoosi tähistav rokokoo – annavad kriitikute sõnumi ja suhtumise suurepäraselt edasi. Näitusel tähistab „kaheksajala rokokoo“ tõsist huumorit – veidrat, pealtnäha mõttetut dadaistlikku nalja, mis ometi peidab endas midagi väga keerukat ja mitmekihilist. Siin pole head maitset, piire, etiketti ega reegleid; miski ei tundu loogiline, kuni lõpuks siiski tundub.

Näitust võiks kirjeldada commedia dell’arte’na, kus arlekiini rollis on kunstnikud, kes kasutavad kunstiteoseid maskidena, mille abil oma lugusid etendada. Igaüks neist esitab teatud stseeni suuremast lavastusest. Konkreetne stseen, mida meile esitatakse, võib olla tõmblukuga uks, mis kutsub meid astuma kunstimaailma, nukumaja, kus laiutab plahvatuse pilv, suurte valgete hammastega kummastav olend, kes naeratab igast ihusopist, või siis hulkuvate kasside jõllitav pilk, mis vaatab vastu muusikalisest pildikarussellist. Mõned stseenid on poliitilisemad, kujutades inimeste kustumatu vägivalla- ja hävingujanu põhjustatud tohuvabohu. Teised vaagivad hapraid inimsuhteid, mis võivad olla magusad nagu pulmatort või vehkida häirivate hoiatuslippudega. Mõni tiksub vaikselt nagu kell, kuni klaas saab täis ja hakkab vett üle ääre ajama.

Taas kajab naerupahvak. On see hoiatus või teraapiline harjutus, mis aitab meil toime tulla ja näha valguskiirt pilvises taevas? Või on see hoopis elu oma ehedaimal kujul – pisut lustlik, nagu kaheksajala rokokoo? 

Näitus kuulub Kogo galerii selle aasta programmi „Eksistentsi etendades“. Galerii püüab oma programmi koostades tabada teatud meeleolu, mis annaks edasi just sel hetkel oluliste sündmuste ja küsimuste tundevarjundeid ning kirjeldaks meie praeguse aja vaimu. Sel aastal peame dialoogi Euroopa 2024. aasta kultuuripealinna Tartuga, mis kannab nime „Ellujäämiskunstid“. Galerii varasemad näituseprogrammid on kandnud nimesid „Ökoloogia–ökonoomia“ (2021), „Minevik on olevik“ (2022), „Kväärime ära“ (2023).

RAHASTAJAD JA TOETAJAD

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Tartu linn.
Tänud: VV Foundation ja Valmiermuiža.

TIIM

Kuraator: Šelda Puķīte
Produktsioon ja publikuprogramm: Stella Mõttus
Administreerimine: Liina Raus
Kommunikatsioon: Karin Kahre, Kristlyn Liier
Installatsioon: Siim Asmer
Fotodokumentatsioon: Marje Eelma
Fotod sündmustelt: Evelin Lumi
Graafiline disain: Aleksandra Samulenkova
Tõlge ja keeletoimetus: Refiner Translations