Hüpoksilise lima ja troopilise lubja vetes

3,5 miljardit aastat vanad, nad olid olemas siis ja on ka praegu,
vanimad teadaolevad organismid elavad endiselt meie seas.

Katalüsaatorid ja elu muutjad Maal,
nad loovad oksügeenset atmosfääri, nagu seda täna tunneme ja sisse hingame.
Hinga hinga hinga, ütle tere tsüanobakterile.

Lainepikkuste ja valgustugevuse suures vahemikus
muundab see oksügeenselt fotosünteesiv organism päikeseenergiat,
veest ja CO₂-st saab O₂ ja suhkur.

Olles oluline üleilmse ökoloogia ja hapnikuringluse osa,
kuid veetemperatuuri tõusu, helde fosfori ja lämmastiku segamise
ning kehva veemajandus koosmõjul
muutub see aga mürgiseks energia seguks.

Õitsevad õitsengud, õitsevad sinivetikate õitsengud,
rohekas pind võtab üle vee ja õhu,
tootes teadaolevalt ühtesid kõige tugevamaid looduslikke mürkaineid, tsüanotoksiine.

Liigne energia loob rohelise toksilise kokteili,
muutudes hapnikuvaeseks surnud tsoonide, hüpoksiliste tsoonide loojaks.
Inimtekkelise eutrofeerumise nähtav mõju, ma näen sind.

Liigutatud geopoliitika, võimu, jäätmete ja väetiste voogudest,
on ka meduusid kohal, hõljuvad hooletult.
Hingates sisse küllastunud vett,
suurenevad lima ja muud vohamised.

Olen siin mere ääres, kopsud on täidetud hüpoksilise vee õhuga,
ma kõnnin lubjakivil ja ühtaegu hoian seda käes,
kogum kunagisest merekeskkonnast,
mille vanus ehk 440 miljonit aastat.

Võtan lonksu mineraalvett, mille sildil on kirjas:
vesi Kambriumi-Ordoviitsiumi-Siluri aegade sügavustest.
Mu suu täitub veelise ajalooga.

Kas mäletad?

Teksti ja tõlke autor on Kristina Õllek

Kristina Õlleku isikunäitus „Hüpoksilise lima ja troopilise lubja vetes“ uurib Läänemere piirkonda, keskendudes selle mereökoloogiale, tsüanobakterile ja setetele. Läänemeri on paraku üks maailma saastatumaid meresid. Selle ökosüsteemi on mõjutanud intensiivne põllumajandus, ohtlikud kemikaalid, olme- ja tööstusjäätmed, mereprügi ja veealune müra. Läänemeri on poolsuletud ja aeglase veevahetusega, mistõttu on selle taastumisvõime suhteliselt piiratud. Vees leiduvad liigsed toitained (väetised jmt), ebapiisav reoveepuhastus ja meretemperatuuri kerkimine põhjustavad eutrofeerumist ning mõjutavad oluliselt tsüanobakteri ehk sinivetika kooslust. Kõik see toob kaasa igal aastal aina suuremad tsüanobakteri vohamised. Mürgine rohekassinine veeõitseng põhjustab hüpoksiat, kurnatud ja hapnikuvaeseid piirkondi. Neid piirkondi kutsutakse surnud tsoonideks ja nende mõju mereökoloogiale on suur. Lisaks iga-aastastele surnud tsoonidele on Läänemere põhjas ka umbkaudu 60 000–80 000 km2 suurune surnud ala, mis on tingitud merepõhja jääva soolasema ja tihedama vee mittesegunemisest, isoleerides selle pinnaveest ja atmosfäärist.

Jätkates teemadega, mida ta käsitles hiljutisel isikunäitusel „Filtering With Cyanobacteria, Double Binds and Other Blooms“ ISSP galeriis Riias, uurib Õllek geoloogilisi ja keemilisi muutusi Läänemeres. Ta vaatleb antud piirkonda läbi veeõitsengute, spekulatiivse perspektiivi ja settinud mineviku ehk sadu miljoneid aastaid vana merelise settekivimi. Eestis leidub umbkaudu sadat tüüpi paekivi, mis on moodustunud ligi 472–416 miljoni aasta eest. Iseäranis huvitab kunstnikku siluriaegne rõngaspaas ehk karplubjakivi, mis koosneb suuremalt jaolt käsijalgse Borealis borealis’e kivistunud kodadest. Usutavasti on Eesti rõngaspae lasund maailma suurim Borealis-pank. See settekiht moodustus umbkaudu 440 miljoni aasta eest, kui Eesti ala asus ekvaatoril ja oli kaetud madala troopilise merega, kus leidus ohtralt molluskeid, trilobiite, peajalgseid, koralle ja meriliiliaid.

Isikunäitust luues, töötas Kristina Õllek lubjakivi, meresoola, tsüanobakteri, bioplasti ja savi ning muude materjalidega, mis said osaks tema fototeostest ja installatsioonist, lisades neile täiendava füüsilise kihi ja ainelise agentsuse. Näitusel põimuvad fotograafilised ja skulpturaalsed elemendid, mille kaudu kunstnik vaatleb Läänemere piirkonda, mõtestades spekulatiivselt olevikku, minevikku ja tulevikuvaateid, piirkonna muutuvat ökoloogiat ja merekeemiat.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Tartu linn

Produktsioon ja publikuprogramm: Stella Mõttus
Näituse kaaskorraldamine ja administreerimine: Šelda Puķīte ja Liina Raus
Kommunikatsioon: Karin Kahre, Stella Mõttus ja Kristlyn Liier
Installatsioon: Siim Asmer, Tanel Asmer ja Taavi Kask
Graafiline disain ja kunstniku dialoogipartner: Kert Viiart
Tõlge ja toimetus: Refiner Translations

Eriline tänu: Kert Viiart, Mare Isakar, Carlotta Põdra, Tartu Ülikooli Loodusmuuseum, Põhjakivi OÜ
Näituse avamist toetab jookidega Põhjala Pruulikoda

Näitus kuulub Kogo galerii aasta programmi „Kväärime ära”.