Exobiota

Mihkel Maripuu isikunäitus „Exobiota“ kisub post-internet kunsti välja siledalt ekraanipinnalt ja surub selle jõuliselt füüsilisse ruumi, andes virtuaalsele selle, mida tal olnud ei ole – keha. Sujuvad tooniüleminekud, puhtad värvid, meisterlikult läbitöötatud ja kõrgresolutsioonis kujutised, mis meie igapäevast ekraanivoogu defineerivad, on aheldatud galeriiruumi, nii et digitaalne on sunnitud kandma füüsilise maailma raskust, toorust ja jõudu, hingama meiega sama õhku. Muretu edasi scroll’imine muutub võimatuks. 

Meie nüüdisaegne inimkogemus on ekraanidest lahutamatu. Me mitte ei kasuta ekraane, vaid elame läbi nende. Digitaalsus ei ole enam inimkeha väline jätke, vaid täielikult sulandunud osaks kaasaegse inimese igapäevakogemusest, mis dikteerib, kuidas me omavahel suhtleme, informatsiooni tarbime ning kuidas mõtleme ja ennast ümbritsevat mõtestame. Mihkel Maripuu teosed viitavad ideele, mida kultuuriteoreetik Bernard Stiegler on sõnastanud järgmiselt: digitaalsed tööriistad ei ole lihtsalt vahendid, vaid need põimuvad sügavalt meie argipäeva ja muudavad meid farmakoloogiliselt, nagu ravimid, mis mõjutavad nii meie keha kui ka teadvust.

Näituse pealkiri „Exobiota“ on tuletatud ladinakeelsetest terminitest exo ’väljaspool’ ja biota ’eluvorm’. See tähistab hübriidset keha, mis ületab traditsioonilised bioloogilised piirid ning võrsub koodi, andmete, rakkude ja kudede põimunud ökosüsteemist. „Exobiota“ toob kaasaegse inimkogemuse keerukuse ja vastuolud esile terava selguse ja kompromissitu otsekohesusega. Ekraan on sulandunud nahaga, ümbritseva tajumist mõjutavad ühtaegu kehalised kogemused ja veeb. Näitus on ületanud hirmu, mille kutsub esile tehnoloogia võim meie keha, aju ja taju üle, oleme vastamisi seisundiga, kus virtuaalse ja kehalise lahutamine muutub võimatuks ja ka tähtsusetuks. Traditsioonilise maalikunstniku taustaga Maripuu mõtestab selle meediumi positsiooni ajastul, mil visuaalne kultuur on üha rohkem vahendatud ekraanide ja digitaalsete kujutiste kaudu. Ikka ja jälle kummitab maalikunsti hirm hääbumise ees, Maripuu teosed aga näivad digiajastu mõjujõu ja oskusliku käelise tehnika pingeväljal hoopiski õitsevat. 

Post-internet kunsti üheks tunnuseks on kunstiteosest tehtud foto laialdane levik veebis, kus digitaalne reproduktsioon teosest võib osutuda tähtsamaks kui algne teos ise. Õigele platvormile üles laetuna võib teos saavutada agentsuse ja publiku tähelepanu isegi siis, kui näitust päriselus ei kogetagi. Hito Steyerl on selliseid lõputult veebis ringlevaid ja kvaliteeti üha minetavaid pildifaile nimetanud vaesteks kujutisteks (ingl poor image). Kuigi Mihkel Maripuu looming on päästmatult seotud digitaalse esteetikaga, toob ta tähelepanu tagasi objekti materiaalsele kohalolule. Vastukaaluks suundumusele, kus lõputu visuaalse informatsiooni reprodutseerimine läbi ekraanide võib viia originaali täieliku kadumiseni, nõuavad Maripuu teosed vaataja kehalist kohalolu ja aega, et passiivse nägemise asemel saaks toimida vastastikune mõju teose ja vastuvõtja vahel. 

Täpselt nagu inimene, kes segaduses kobab oma virtuaalsete varjude ning lihast ja luust keha vahel, eksisteerivad ka need maalid ulmelises, reaalses, ilusas, õõvastavas, rahutust tekitavas ja segases seisundis, mis defineerib praegust ajajärku. 

Mihkel Maripuu (snd 1987) on kunstnik, kelle looming uurib visuaalse keele arengut ja eripärasid digiajastul ning nende muutuste mõju kaasaegsele esteetikale ja materjalikäsitlusele. Tema teosed otsivad tehnoloogilise ja orgaanilise maailma võimalikke kokkupuutepunkte, jälgides nende kahe toimija dünaamikat ja kooseksisteerimise potentsiaali. Voolavate, pingestatud, kohati isegi agressiivsete kompositsioonide kaudu loob Maripuu keskkondi, kus tehnilise digitaalsuse ja maalilise materiaalsuse vahel toimub pidev dialoog ja transformatiivne taassünd. Läbi dünaamilise, piire kompava praktika defineerib ta illusoorse ja ainelise kokkupuutepunkte kaasaegses kunstis.
Maripuu on üles astunud isiku- ja grupinäitustega nii Eestis kui rahvusvaheliselt, sealhulgas Saksamaal, Taanis, Belgias ja Kreekas. Tal on bakalaureusekraad Tartu Ülikooli Kultuuriteaduste Instituudi maali erialalt ning magistrikraad Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna maali osakonnast.
Maripuu on olnud nomineeritud tunnustustele nagu AkzoNobeli kunstipreemia (2024, 2019), Kristjan Raua kunstipreemia (2020), Konrad Mägi kunstipreemia (2019) ning Noore Maalikunstniku preemia (2013).

Lilian Hiob-Küttis (snd 1991) on vabakutseline kuraator ja galerist, Hoib galerii asutaja ja endine Temnikova & Kasela galerii juhataja. Hiob-Küttis on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias kunstiteaduse ja visuaalkultuuri eriala magistriõppe. Ta on külalislektor Eesti Kunstiakadeemia kuraatorisuuna üliõpilastele ja õpetab EKA avatud akadeemias.
Ta on kuraatorina koostööd teinud suurettevõtetega nagu Sunly ja Synlab. Viimaste kureeritud näituste hulka kuuluvad „Exobiota“ Kogo galeriis Tartus, „Shifting Sand“ Asni galeriis Riias, „Breaking up of Ice on a River“ Margot Sameli galeriis New Yorgis, Kaupo Karelsoni erakollektsioonil põhinev grupinäitus „Femisfäär“, „The Shape of Things to Come“ Noewe Foundationis Vilniuses ja „Teostamata olevik“ Hobusepea galeriis. Sellel aastal kureerib ta näitusi muuhulgas Temnikova & Kasela galeriis, Punctum galeriis ja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis.

TIIM

Kunstnik: Mihkel Maripuu
Kuraator: Lilian Hiob-Küttis
Produktsioon: Stella Mõttus
Kommunikatsioon: Karin Kahre, Anett Pettaig
Installatsioon: Siim Asmer
Fotod: Marju Eelma (näitusevaated), Nele Tammeaid (avamine)
Tekst: Lilian Hiob-Küttis
Graafiline disain: Aleksandra Samulenkova
Tõlge ja toimetamine: Refiner Translations

TOETAJAD

Näituse valmimist toetasid Eesti Kultuurkapital ja Tartu linn