Sirvides kunagi ühe väikese Vilniuse naabruskonna sotsiaalmeedia gruppi, leidsin foto kodutust koerast, kes kvartalis ringi luusib. See jäi silma gruppi täitva geelküünereklaami ja parkimisteemalise nurina seas. Foto autorile, kes küsis „Kas keegi kaotas oma koera?”, tutvustati järgnevates kommentaarides kohe Barryt: „Tegemist on meie naabruskonnas omapäi kõndiva Barryga”; „See on Barry ja temaga on kõik hästi”. Seetõttu arvasin, et Barry võiks kuuluda minu tundmatuid kangelasi tutvustavate lugude kogusse. Ma ei salgagi, et mulle meeldivad lood, kuid ma ei pannud isegi tähele, kuidas Barry muutus ajapikku selle näituse pealkirjaks.
Tänapäeva naabruskondasid defineerivad elektriväravad, aktiivsed, kuid ksenofoobsed kogukonnad, takistusi täis disain ning väsimatu soov kõike üldilmet moonutavat eemaldada. Arvasin, et luba Barryl iseennast jalutada oli üks taoline väike kõrvalekalle, mille kogukonna liikmed kokkuleppeliselt kahe silma vahele jätsid, ning selline reeglite murdmine oli oluline. Tegu oli teatud sorti üksmeelse pimestatusega. Avastasin selle väljendi ühest Paul Chani tekstist1, mis kirjeldab vaikivat kokkulepet „mis võimaldab kollektiivil mõista, et mitte miski ei ole kindel, kõike saab veel muuta ja seda, mis tehtud, kuid kukkunud välja kehvasti, saab uuesti ette võtta.”
Proovides mõista erinevate olendite kooseksisteerimist, kujutan ma ette maokujulisi elukaid, kes neelavad alla asju, mis on suuremad, kui nende keha. Näen silme ees müüre, mis ütlevad lahti vankumatust füüsilisusest ning haaravad endasse neile naalduvad esemed. Kõrvale heidetud raudrüüd, millest saavad linnumajad. Kujutlen, kuidas kindlustused ja turvised kaotavad oma funktsiooni ning mõne asjade ära viskamise vastase loomingulisus leiab neile uue kasutusviisi. Seedimise jätkudes pole enam miski üllatav: tuvid söövad pitsat, murunii- dukid ekslevad vabalt mööda aedu, teismelised mängivad tulesähvatustega ning ühistranspordis pihitakse valjult oma patte. Kõik on kohal ning sobituvad sellesse kummalisse organismi, mis loob võimalused väikesteks kõrvalekalleteks naabruskonna rahulikus ja selgepiirilises igapäevaelus.
„Teadmatus on mõtlemise alus. Tõestamatus on tegutsemise alus,” sõnab ennustaja Faxe raamatus „Pimeduse pahem käsi”2. See võib kõlada naljana, kuid see ennustaja mõte on järjekordne olemise saladus, mille saame teada ulmekirjandusest. Peame otsima kõige sobilikumat keelt väljendamaks oma eemale tõmbumist ja rahumeelset avatust tundmatule, ettemääratlematule ja tõestamatule. Leidmaks kohta ja aega, kus miski pole enam eksootiline ning asju ei pea kategoriseerima vastavalt „kesksele”. Keel, mida otsin, võib sõnade asemel koosneda nägemustest ja materjalidest. Täiesti avalikult ja kõigi vigadega.
1 Paul Chani essee „The Unthinkable Community”, e-flux, 2010.
2 Ameerika kirjaniku Ursula K. Le Guini 1969. aasta ulmeromaan „Pimeduse pahem käsi”. Tsitaadi tõlkinud Krista Kaer. Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 53.
Tekst: Anastasia Sosunova
Graafiline disain: Aleksandra Samulenkova
Fotod: Madis Kats
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital, Tartu linn, Leedu Kultuuri- nõukogu. Näitus toimub koostöös Vilniuse galeriiga (AV17).
Press ja Publikatsioonid
Näitusevalvuri päevik – Koer, kes kõnnib omapäi
Margit Lõhmus. Sirp. 10.01.2020.
Foto reportaaž. Tzvetnik-online.
Balti remondimuuseum