Hingehind

To pay an arm and a leg, maksta hingehinda, on inglise keeles levinud väljend, mida kasutatakse mitmesugustes olukordades ning mis on väidetavalt pärit teise maailmasõja aegadest. Selles on kõrvutatud pealtnäha kokkusobimatuid nähtusi nagu ostmine, müümine ja kehalisus, sest kõrge hind võib olla paljudel asjadel. Näituse pealkiri esitab küsimusi nii kunsti kui ka elu väärtuse ja kogemise, samuti eluvalikute hinna kohta. Need teemad on olulised ka Elīna Vītola teistes teostes, näiteks tema isikunäituste sari kannab alates 2017. aastast pealkirja „Maalikunsti ja argielu ühised nimetajad“. Sellel näitusel ei mõtiskle ta mitte üksnes kunsti ja elu, vaid ka mineviku ja oleviku, isikliku ja kollektiivse, teadaoleva ja mahavaikitu seoste üle. 

Maalikunstnikuna, kes kaldub kõrvale maali tavapärastelt radadelt ja töötab kontseptuaalse, kuid ometi abstraktse kunstikeelega, otsib ta ka seekord uusi võimalusi siduda sisust lähtuvaid ja mittefiguratiivseid kunstilõimi ning uurib kunsti esemelisuse ja tehnikate ning ruumi kokkupuutepunkte. 

***

Olevikku on võimalik täielikult mõista üksnes mineviku abil, kirjutas kord mõjukas Briti ajaloolane Edward H. Carr. See kõlab väga asjakohaselt, kui mõelda praegustele poliitilistele ja ühiskondlikele vapustustele, mis tuletavad meie regioonis meelde teisi, eelmiste põlvkondade omi. Mida aga teha, kui minevik ja selle mälestused on peidus või allasurutud, vasturääkivad, teispool teadmiste piire ning eelkõige painavad ja tumedad? Kuidas sellest mõelda ja rääkida, kui hoolimata leitud andmetest ja seikadest pole otseseid tõendeid ega materjale? Kuidas saab kunstinäitus aidata sellist minevikku taasavada ja sellest rääkida?

Need on näituse kesksed küsimused, mis muutuvad selle kontrapunktiks, olgugi nende algupära üsna süütu, isegi sentimentaalne: kunstniku huvi ja soov saada rohkem teada oma vanaonu kohta, kellega ta kunagi ei kohtunud, sest too jäi teise maailmasõja ajal kadunuks. Temagi oli maalikunstnik, täpsemalt meister, kes valmistas tarbekunstiteoseid, näiteks dekoratiivmaalinguid siseruumidesse. Arhiivide ja muude allikate uurimine ning maailma eri paigust üllatuslikult leitud sugulastelt kuuldud lood tõid päevavalgele vanaonu elu keerdkäike, aga ka vasturääkivusi ja tema mahavaikimist perekonnamälestustes. Lugudes ei paljastunud üksnes kunstniku kadunud sugulase elulugu, vaid ka ebameeldivad ja painavad mälestused teisest maailmasõjast ja sõjajärgsest ajast ning vaikusest, mis saadab neid ühiskonnas siiani. Mõned faktid tema eluloost: ta varjas end Nõukogude vägede eest 1940. aastal, jäi kadunuks, ilmus välja filtratsioonilaagris, tegi Saksa okupatsiooni ajal Riias sõjaväelist karjääri kaitsepolitseis ja … tegutses tõenäoliselt Arājsi komandos, mis oli Lätis holokausti ajal kurikuulus poolsõjaväeline tapaüksus. Järgnes taas kadumine, emigreerumine Ühendkuningriiki, psüühikahäired ja elu psühhiaatriakliinikus, kus tema eest hoolitses salaja vend, kes oli samuti saareriiki põgenenud.

See uurimistöö ajal tehtud ootamatu, sünge ja traumaatiline avastus pani kunstniku lisaks esteetilistele võtetele rakendama ka eetilisi, et uurida, mõista ja ette kujutada mõistetamatut. Pealegi jäi vanaonu elulugu isegi pärast põhjalikku uurimistööd ilma käegakatsutavate või algupäraste tõenditeta fragmentaarseks ja selgusetuks, mistõttu on see näitusel esitatud mitmekihilise visuaalse peegeldusena figuratiivsest ja mittefiguratiivsest, kus võimalikke tähendusi ja narratiive püütakse nii tõlgendada kui krüptida ning allutada kogu galeriiruum teisendustele ja manipulatsioonidele. 

*** 

Selle mosaiigilaadse peegelduse põhielemendid on dekoratiivmaalingud (vihje vanaonu töödele), mille puhul ajaloolist freskotehnikat on kasutatud tänapäevastel kiirehitusmaterjalidel. Maalid on galeriiseinal ja kipsplaatidel, mida saab kasutada mis tahes keskkonnas, ning väiksemad maalid on ornamentaalsete struktuuridega. Nagu kunstnik tabavalt kirjeldab, on „keskkond valmis sissekolimiseks, valmis oludega kohanema. Valmis selleks, et olemasolevate maalide peale riputatakse omakorda uued, arvestades eksistentsi ajalikkuse ja hetkelisusega.“

Freskodel kujutatu kõlab kokku nii visuaalsusega arhiividokumentides, millega kunstnik oma uurimistöö käigus tegeles, kui ka kunsti dekoratiivse funktsiooniga varjata ebameeldivat, „katta see jälgi jätmata, nagu midagi polekski juhtunud”. Maalidel on valdavaks vormivõtteks joon kui kõige lihtsam kunstniku pintsli tehtav vorm, mis kaunistab eluruumi ja muudab konkreetse abstraktseks. Ka maalitud paelad kipsplaatide ääres on jooned, mis seostuvad ootamatult tumeda minevikuvarjuga, mida kunstnik on uurinud. Paelte tihe puuvillakangas on toodetud Riias seni töötavas tekstiilivabrikus Lenta, mis Saksa okupatsiooni ajal 1943. ja 1944. aastal muudeti teistest Euroopa riikidest Riiga küüditatud ja hiljem holokaustis hukatud juutide sunnitöölaagriks. 

Varjavatele, siluvatele ja dekoratiivsetele kihtidele vastandub aga ühte galeriiseina tehtud avaus, mis toob päevavalgele valge kuubi taha peidetu. Sellest avaneb vaade sügavamale, varem nähtamatuks jäänud ruumiosale, kipsplaadist struktuurile, mis on justkui röntgenipilt, luukere kapis, avalik saladus. Niisiis ei räägi näitus mitte minevikust, vaid selle vastukajadest ja mõjust olevikule. Järjepidevuse kihte meenutab ka õunapuu galerii välisukse juures, millega vihjatakse kunstniku seotusele oma sugupuuga, tema kohale selles sugupuus ja laiemalt kunstimaailmas.

Paigutudes figuratiivse ja mittefiguratiivse, konkreetse ja abstraktse vahele, on näitus ka osa laiemast kunstilise uurimistöö voolust, mis toob üksikute inimeste ja perekondade lugude mikroajaloo kaudu päevavalgele „unustatu“ ja mahavaikitu ning mineviku vägivaldsed tahud, toetudes ühtlasi kollektiivsele mälule. Loomulikult ei suuda näitus ületada rasket ja vägivaldset koormat, kuid vaikust murdes rajab see teed minevikuga leppimise poole ning pakub kriitilist, kuid samas empaatilist olevikupeegeldust.

Elīna Vītola (sünd 1986) on Riias elav ja töötav kunstnik. Tema kontseptuaalne, visuaalselt ilmekas looming ulatub maalidest kuni keerukate ühisinstallatsioonideni, kuhu on kaasatud paljud teised kunstnikud ja loomeinimesed. Läti Kunstiakadeemias bakalaureuse- ja magistriõppes klassikalist maalikunsti õppinud Vītola on võtnud maali endale loometeekonnale kaaslaseks, mille abil harutada lahti nii enda kunstnikuidentiteedi kui ka laiema kunstimaailmaga seotud küsimusi ning luua uusi platvorme teistele kunstnikele. Ta on töötanud nii kunstniku kui ka kuraatorina Monumental Cafes ja Riia galeriis Low Gallery.
Vītola on osalenud näitustel Läti Riiklikus Kunstimuuseumis, Riia Kaasaegse Kunsti Keskuses Kim?, Tallinna Kunstihoones, Kadrioru kunstimuuseumis, Tartu Ülikooli kunstimuuseumis, Kogo galeriis Tartus ja Amsterdami galeriis P/////AKT. Kogo galerii esitles tema installatsiooni sooloväljapanekul „Maalikunsti ja argielu ühised nimetajad“ kaasaegse kunsti messil Liste Art Fair Basel 2024.
2021. aastal valiti Vītola Vilhelm Purvītise auhinna nominentide sekka, aastal 2018 pälvis ta Põhja- ja Baltimaade Noore Kunstniku Auhinna.
Tema tööd kuuluvad Läti Riikliku Kunstimuuseumi ja Euroopa Patendiameti kogudesse.

Ieva Astahovska (1979) on kunstiteadlane ja kuraator. Ta töötab Läti Kaasaegse Kunsti Keskuses, juhtides uurimisprojekte, mis keskenduvad sotsialistliku ja postsotsialistliku perioodi kunstile ja kultuurile, samuti postsotsialistlike ja postkoloniaalsete vaatenurkade põimumisele Baltikumis ja Ida-Euroopas. Lisaks tegeleb ta mitteformaalsete haridusprojektidega, keskendudes kaasaegse kunsti tänastele protsessidele. Ieva on toimetanud mitmeid teaduspõhiseid väljaandeid: antoloogia „Valdis Āboliņš. The avant-garde, mailart, the New Left and cultural relations during the Cold War“ (2019), „Workshop of Restoration of Unfelt Feelings. Juris Boiko and Hardijs Lediņš“ (2016), „Revisiting Footnotes. Footprints of the Recent Past in the Post-Socialist Region“ (2015). Tema kureeritud hiljutiste näituste seas on „Decolonial Ecologies. Understanding the Postcolonial after Socialism in Riga“ (2022) ja koos Margaret Taliga kureeritud „Keeruline minevik. Jagatud maailm“ („Difficult Pasts. Connected Worlds“) (2022–2024), mida näidati Riias, Vilniuses ja Tallinnas.

PUBLIKUPROGRAMM

7.12 kell 15–16 toimub Kogo galeriis vestlusring, kus osalevad kunstnik Elīna Vītola, kuraator ja kunstiteadlane Ieva Astahovska, kirjandusteadlane Eneken Laanes ja kunstnik Ulla Juske.
Arutletakse küsimuste üle, kuidas saab kunst tegeleda raske, mahavaikitud mineviku taasavamisega; millised on selle erinevad viisid mälu vastuolulisuse ning Teise maailmasõja traumeerivate ja vägivaldsete kogemuste üle mõtisklemiseks; kas mõistame seda minevikku teisiti, kui kunstnik ei lähene sellele dokumentaalsete meetodite, otseste tõendite või arhiivimaterjalide kaudu, vaid kasutab abstraktset kunstikeelt.
Vestlus toimub inglise keeles, osalemine on tasuta

FB sündmus

TIIM

Kunstnik: Elīna Vītola
Kuraator: Ieva Astahovska
Produktsioon: Stella Mõttus
Kommunikatsioon: Karin Kahre, Anett Pettaig
Installatsioon: Siim Asmer, Guntis Bībers, Ralfs Freimanis
Fotod: Madis Palm, Marju Eelma, Nele Tammeaid
Tekst: Ieva Astahovska
Graafiline disain: Aleksandra Samulenkova
Tõlge ja toimetamine: Refiner Translations

TOETAJAD

Näituse valmimist toetasid Eesti Kultuurkapital, Läti Kultuurkapital ja Tartu linn.
Aitäh Aleksandra Bieziņši algkool Raiskumsis, Emma Buckley ja Kaspars Kalniņš.