Valged kääbused ja kõik need kaunid udukogud

Meie arusaam elust põhineb ainult ühel planeedil: vaatame meie ümber olevat elavat planeeti Maa ning õpime kogu selle keerukuse keskel, mis on elu olemus, ja saadud teadmiste põhjal hindame tõenäosust, et see võiks tekkida ka mujal universumis. 

Andrew Cohen. „Universum“, 2023

Kunagi ammu oli universum tume ookean, ühegi täheta, mis andnuks valgust ja soojust ning mille ainesest võinuks sündida planeedid ja kuud ning tekkida elu. Kõik muutus suure paugu järel, mis sünnitas galaktikad täis tähti ja planeete ning tohutuid musti auke, mis neid valgustatud maailmu oma haardes hoiavad. See praeguseks miljardi aasta vanune kosmiline maailm tundub igavene, kuid ometi väidavad asjatundjad muud. Briti astronoom William Herschel oli 18. sajandil esimene, kes märkas kosmilises taevas valget kääbustähte, kuigi teadlastel läks üle sajandi, et täpsemalt mõista, mille ta oli avastanud. Selgus, et valge kääbus on endine täht, mis on tõmbunud kokku energiatihedaks Maa mõõtu taevakehaks, mis lõpuks muutub tähejäänukiks ehk mustaks kääbuseks. Kuigi täielikult väljakujunenud musta kääbust ei ole veel leitud, võime Leedu kunstniku Julijonas Urbonase sõnu kasutades kosmiliselt kujutleda, kuidas miljardite aastate pärast lülitab universum tasapisi kõik lambid välja.

Teisalt teame, et kus on surm, seal on ka elu. Valgete kääbuste välimistest kihtidest tekib planetaarudu, mis plahvatab värvilisteks gaasipilvedeks ja muutub uute tähtede inkubaatoriks. Teisisõnu kasutatakse vana maailma jäänuseid, et luua uut. Valgete kääbuste, udukogude ja elu tekkeks vajalike vastmoodustunud ainete kolmiktantsu võib vaadelda kui elu ringkäigu kosmopoeesiat. Kui olemid hakkavad lähenema oma elutsükli lõpule, võib öelda, et neist jääb maha kaunis udukogulaadne hõõgus, mida võib pidada mineviku varemeiks, mälestusteks või isegi kummitusteks. Nii troostitu kui see ka ei tundu, on tegu lihtsalt muutumisprotsessiga, mis valmistab ette pinnast, millest saab taas tärgata ja võrsuda uus elu ja uued ideed. Tundes põhilisi füüsikaseadusi, näiteks energia jäävuse seadust, või lihtsalt jälgides looduse elutsüklit siinsamas Maa peal, võib tõdeda, et täielikku lõppu ei olegi olemas. Surm on üksnes millegi uue algus, sest osakesed ja energia levivad ja omandavad uue kuju. Näitus vaatleb lähemalt seda taassünniprotsessi, kus entroopia ja muutus on osa uutest algustest, kus miski ei kao lõplikult, miski ei püsi ega jää puutumata.

Kuigi kosmoloogia ei ole Eike Epliku, Kristi Kongi ega Anna Mari Liivrandi tööde keskmes, peegeldavad nende tähelepanekud maailmast ja mõtisklused selle üle ometi universumi protsesse. Nad uurivad maailma, milles elavad, ja seavad selle eri tahke kahtluse alla, olgu tegu loodusmaailma, kultuuri, emotsioonide, unistuste või mälestustega. Nende loodud maailmad avarduvad ja teisenevad pidevalt, laskmata end määratleda üksnes ühe vormi või juhtmõtte kaudu. Igaüks neist esitab oma oskusi, meediume ja kunstilist väljendust kasutades oma ettekujutuse maailmast, mis on voolav ja pidevas teisenemises. Näitusel võtavad nad ette rollimängu, matkides valgete kääbustega toimuvaid protsesse, ning loovad tihedas koostöös üksteist tagasi peegeldavaid narratiive.

Selles kujuteldavas kosmilises aegruumis saab Anna Mari Liivrannast sümboolselt valge kääbus. Skulptoriks õppinuna töötab ta mitmesuguste meediumidega ning uurib tänapäeva ühiskonna haprust, kaduvust ja melanhooliat. Paljud tema skulptuurid on saanud inspiratsiooni sakraalarhitektuurist, muu hulgas surnuaedade sepisvõredest ja reliikvialaegastest, mis on tema töödes korduvad motiivid, nagu ka ornamendid, dekoratsioonid ja tarbeesemed, mida ta kasutab pidepunktidena üha muutuvamas maailmas. Kasutades peamise visuaalse tööriistana joont, seob ta elegantsetes ruumiinstallatsioonides selle abil kõik tervikuks. 

Liivrand loob näitusel oma maailma, mis hõlmab purunenud vitraažist käike ja ähvardavaid musta raua metsi. Rippuvad sepisrauast skulptuurid meenutavad taimi või okkalisi vääte, mille külge on jäänud tükikesi inimestele kuulunud esemetest, näiteks kinnastest või ehetest. Need kadunud või mahajäetud asjad muutuvad omalaadseteks talismanideks, mis sarnaselt maastikuga on muutunud varemeteks ning meenutavad meile määramatust, kaotust ja muutusi. Seda dekadentlikku maastikku ümbritsevad varajasest tööstus- ja sakraalarhitektuurist inspireeritud aknakujulised vitraažid. Erinevatest defektse, luitunud värvilise klaasi katketest kokku joodetuna kujutavad need midagi, mis on aja jooksul katki läinud.

Sürreaalne tardunud maastik haihtub värvilistes varjumaailmades, mille on loonud maalikunstnik Kristi Kongi, kes on kehastunud selle näituse udukoguks. Kongi kunstikäsitlust võib kirjeldada voolava ja pidevas liikumises olevana. Motiivid ja kompositsioonid heljuvad ja arenevad tasapisi, mitte ei muutu kiiresti. Kunstnik on pööranud pilgu kaugusse, mida ta uurib valguse, värvi ja varjulaadsete kujundite kaudu. Mõned maastikest ilmuvad mustrite ja ruudustikena, mis on sündinud linnakeskkondade vaatlemisest, teised aga peenete värviüleminekutena, mida võib näha taevas.

Kasutades pilt-pildis-efekti, täidab ta näituseruumi seinad ja põrandad erksate värvidega, mis valguvad ja lekivad nagu vedelik või gaas ning tungivad teistesse ruumidesse. Seintel nähtavad lõuendid on täis varje, mis on küllastunud kollastest, rohelistest, sinistest ja roosadest toonidest. Vormid lõuenditel meenutavad öötaevas või koidikuudus heiastuvaid mägesid, taimi ja isegi inimkäsi. Need teosed on metafüüsilised ruumid, milles leiavad koha kunstniku erisugused emotsioonid, koguni autoportreed.

Kosmose keemialabori lubadus on elu teke. Skulptor Eike Eplikut paelub elurikkus ja selle keerukas seos inimkonnaga. Ta loob isiklikku mütoloogiat täis tundlikke ja fantaasiarikkaid teoseid erinevatest visuaalsetest väljendusvahenditest ja materjalidest, näiteks savist ja metallist. Sarnaselt filosoof Astrida Neimanise veega seotud maailmade käsitlusele, suhtub kunstnik alandlikult kõigesse elavasse – tema loomingus puuduvad ranged kategooriad, hierarhiad, sood ja kehad. Tema teoseid võib kirjeldada kui mikromaailmu, kus elavad sama fantastilised olendid nagu bestiaariumides üheskoos taimsete vormide, seente, juurte ja käbidega.

Kujutades eluvorme ja nende arengupaiku, asustavad Eike Epliku skulptuurid ruume nagu lind, kes ehitab pesa, või seeneniidistik, mis kasvatab keerukat juurevõrgustikku. Tabamaks hetke, mil elu hakkab koonduma keerukamateks organismideks, püüab ta jäljendada midagi, mida võib võrrelda kambriumi plahvatusega. See toimus Maal 538,8 miljonit aastat tagasi, kui rabavas mitmekesisuses hakkasid ühtäkki levima komplekssed eluvormid. Tema loodud maailm on endiselt tardunud, kuid tajuda on teatavat elavnemist. Seda võib näha mitmes ruumis pehme läbipaistva glasuuriga kaetud portselanskulptuurides. Vormid tunduvad tulnuklikud, kuid samas tuttavad, meenutades liblikakookoneid või vesiroosipungi. Eraldi ruumis varjul tulevad need esile eri tüüpi reljeefsete roostevabast terasest kehadena. Korrapäratud vormid toovad meelde seoseid mõne troopilise metsa puu õhujuurte, meie aju neuronivõrgustiku või kehas hargnevate veresoontega. Tundub, et mõnel portselanist ja terasest skulptuuril on hakanud kasvama jäse, karvad või mõni muu imetajate maailmaga seostuv organ, mis viitab keerukamate eluvormide tekkele.

See näitus ei ole lugu kosmosest ega ühiskonna eksistentsiaalsest seisundist niinimetatud teisel kosmoseajastul ja tõenäoliselt sureval planeedil. See on lugu meie kui melanhoolia ja ülemineku kütkeisse jäänud uudishimulike olendite eneseavastamisest.

„Valged kääbused ja kõik need kaunid udukogud“ on osa Kogo galerii ja kaasaegse kunsti keskuse Kim? näitusevahetuseprojektist.