Tundemaastikud

Maastik on „inimese poolt tajutav, looduslike ja/või inimtekkeliste tegurite toimel ning koosmõjul kujunenud iseloomulik ala“. Seda tuleb tunnustada „inimeste elukeskkonna olulise osana, kultuuri- ja looduspärandi mitmekesisuse väljendusena ning identiteedi alusena”.

Euroopa Nõukogu maastikukonventsioon

Emotional landscapes
They puzzle me
Then the riddle gets solved
And you push me up to this

State of emergency
How beautiful to be
State of emergency
Is where I want to be

Katkend Björki laulust „Jóga“
© Kobalt Music Publishing Ltd., Universal Music Publishing Group

Kujutledes kaasaegse maailma maastikku, ilmuvad silme ette ehtpiibellikud pildid: muteeruvad ja pandeemiaks paisuvad katkud, linnu ja metsi endasse neelavad üleujutused ja tulekahjud, sõjast laastatud rahvad ja migratsioonilained, mis lõhestavad perekondi ning vallandavad territoriaalseid ja rahvuslikke vaidlusi. Laiemalt levima hakanud ühiskondlikud neuroosid loovad viljaka pinnase maagilisele mõtlemisele, mis küll avardab ja rikastab meie maailmapilti, ent võib sama hästi külvata ka pimedust ja hirmu. „Tundemaastikud“ on katse luua meie nähtavast ja kogetavast maastikust kujutluslik atlas. Näitus on lõuend, millel Eestist, Lätist ja Leedust kokku kutsutud kunstnikud avavad oma emotsionaalselt ja isiklikult tunnetatud maastikke – maastikke, mis Björki laulu „Jóga“ parafraseerides on tõuganud nad hädaseisundisse.

Läbi ajaloo on mitmesugused teadusuuringud ja liikumised nihutanud inimese maailmapilti inimkesksusest looduskesksuse poole, andes meile põhjalikumad teadmised meie asustatavast planeedist ning õpetades empaatiat ja alandlikkust. Kummatigi on muutumatuna püsinud asjaolu, et meie maailmakogemus (nii laiahaardeline kui see ka ei oleks) on suuresti inimkeskne. Me võime õppida kuulama, nägema ja võib-olla isegi liikuma nagu ülejäänud biomass (meist võib saada isegi mägi), kuid sisimas jääme ikkagi inimesteks, kes koosnevad eriomasest biomaterjalist, kujunevad välja ajalooliselt ja ühiskondlikult määratletud kihistustes ja elavad keeruka tundemaailmaga. See ei tähenda, nagu ei võiks meie teadvuse ja meelte maastik uute kogemuste ja teadmiste najal kuju muuta, näiteks moonduda kärarikkaks ja rahvarohkeks linnaruumiks või rohelusest pakatavaks loodusmetsaks. See võib paisuda otsatuks kõrbeks, kus on lõputult ruumi mõelda, või kahaneda konkuks, mida täidab kola, tolm ja seisev õhk. Meie tundeelu rikkus võimaldab meie maastikel kasvada, paiskuda maapinnalt pilvede vahele või kaevuda sügavale maa rüppe, väljuda planeedi atmosfäärist või sukelduda mikroorganismide maailma.

Viimased aastad on olnud eriti seismilised ja lükanud liikuma meie seesmised tektoonilised laamad. See liikumine avaldub ühiskonna muutunud väärtustes ja viisis, kuidas poliitikud teevad otsuseid ning kultuurid loovad uusi või taasavastavad vanu mütoloogiaid. Nende geoloogiliste nihete keskel saavad üha olulisemaks kunstnikud, kelle tundlik meel muutusi jälgib ja endasse võtab. Oma tundemaailma filtrite kaudu avastavad kunstnikud ja toovad füüsilisse maailma nii maagilisi kui ka apokalüptilisi maastikke, mis meenutavad poliitilisi, kultuurilisi ja ökoloogilisi atlaseid, digitaalselt muudetud metaversumeid, isiklikke sugupuid ning sentimentaalsete mälestuskildude kogumeid.

Väide, et Baltimaade rahvastel on loodusega tugev emotsionaalne side, on klišee. Ometi on selles klišees terake tõtt. Side loodusega on meie identiteeti nii tugevalt sisse kodeerunud, et isegi nõukogudeaegne rahvuslik ärkamine kasvas välja keskkonnaliikumisest. Paljude kunstnike loomingus leidub looduse ja maastiku elemente, kuid kõige huvitavamad on just need valitud loojad, kes kasutavad maastiku mõistet, et jutustada isiklikke lugusid või väljendada oma poliitilisi või ühiskondlikke tõekspidamisi. Nende eri praktikad ja vaatenurgad tuuakse kokku Arka galeriisse ja laotatakse laiali labürintjatesse ruumidesse, et moodustada üks kollektiivne tundemaastik.

TOETAJAD

Näituse valmimist toetavad Leedu Kultuurinõukogu, Leedu Kunstnike Liit, Eesti Kultuuriministeerium voorust „Eesti kultuur maailmas“, Eesti Kultuurkapital ja Läti Kultuurkapital.

TIIM

Kuraator: Šelda Puķīte
Produktsioon ja koordineerimine: Evelina Januškaitė, Stella Mõttus
Kommunikatsioon: Karin Kahre, Kristlyn Liier, Deva Bartninkaitė
Installatsioon: Marius Ladyga, Tomas Meleška, Artūras Meškauskas
Graafiline disain: Aleksandra Samuļenkova, Lukas Stanionis
Tõlge ja keeletoimetus: Refiner Translations

KURAATOR

Šelda Puķīte on Eestis elav Läti kuraator, kirjastaja ja uurija. Ta on õppinud kunstiajalugu Läti Kunstiakadeemias, kus ta omandas nii bakalaureuse- kui ka magistrikraadi. Puķīte on korraldanud mitu rahvusvahelist näituseprojekti ja kunstimessi, kureerinud haridusprogramme ning koostanud kunstifestivalide katalooge. Ta osaleb korrapäraselt rahvusvahelistel konverentsidel ja sümpoosionidel ning kirjutab arvustusi ja esseid Baltimaade väljaannetele. Ta on teinud koostööd Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi, Läti Kaasaegse Kunsti Keskuse, Riia Fotograafiabiennaali, Tartu Kunstimaja ja Tartu Kunstimuuseumiga. Alates 2020. aastast töötab Puķīte Tartus Kogo galeriis rahvusvahelise projektijuhi ja näituste kuraatorina. Teiste kunstiprojektidega tegelemise kõrval asutas ta 2021. aastal koos teiste Läti kuraatorite ja kriitikutega kultuuriasutuse Wunder Kombinat, mis hakkas 2022. aastal välja andma Läti kunsti aastaraamatut „WunderKombināts. Latvian Art Yearbook“.