Mu mõrkjasmagus Frankensteini-keha

Ma peaksin olema su Aadam, aga ma olen pigem langenud ingel.

(Mary Shelley, „Frankenstein ehk Moodne Prometheus“, 1818)

Romaanikirjanik Mary Shelley, kahe 18. sajandi vahetusel elanud radikaalse intellektuaali järeltulija, kes pidi õnnetul kombel nägema oma lähimate inimeste surma, oli tõeliselt lummatud oma aja teaduse uutest avastustest, eriti neist, mis olid seotud elektri või elektrilise fluidumiga, nagu seda tollal nimetati. Kõik see ajendas Shelleyt kirjutama oma nüüdseks kuulsaima gooti romaani „Frankenstein ehk Moodne Prometheus“ (1818), mis jutustab arstist, kes nihutas inimese kui looja piire ja lõi progressi lapse, ehkki tegelikult koletise. Teost saab lugeda eri viisidel. Seda võib tõlgendada hoiatusena inimesele, et ta ei mängiks Jumalat, fantaasiana tulevikuteaduse võimalustest või ka filosoofilise käsitlusena meie keerulisest suhtest surmaga. Jutustus paljastab ühtlasi kinnismõttelise suhtumise inimihusse, millel on kummalisi sarnasusi sellega, kuidas me tänapäeval vaatame robotkehasid. Inimkeha osad, millest saab konstrueerida inimese asemel midagi muud, pakuvad inspiratsiooni ka näitusele „Mu mõrkjasmagus Frankensteini-keha“.

Keha on keeruline mateeria, mis eksisteerib nii füüsilises, virtuaalses, spirituaalses kui ka vaimses paralleelmõõtmes. See on otsekui bioülikond kõigile elusolenditele ja vormiandja kõigele, mida tajume elavana. Inimkeha näib olevat pidev vastandite võitlustanner – kilp, kuid ühtlasi vangla; rõõmu kandja, aga ka äärmise valu ja lagunemise lähe. See võib olla vedel ja tahke, digitaalne ja vaimne, pehme ja jäik, seksualiseeritud ja stigmatiseeritud. Keha on kujumuutja. See pole kunagi tardunud, vaid on pidevas muutuses, moondudes selles protsessis triksteriks või olendiks, kes suudab mängida koos sinuga ja sinu vastu, ning saades iseenda versiooniks Shelley „Frankensteini“ olevusest.

„Mu mõrkjasmagus Frankensteini-keha“ on pühendatud inimese keerukatele suhetele oma koloniseeritud, globaliseerunud ja digiteeritud kehaga ning ka kõikidele vahepealsetele hübriididele ja hälvetele. Kõik need kehalised vormid tõotavad teatud väljapääsu ja leevendust, mis aga kunagi päriselt teoks ei saa. Nüüd, mil oleme kogenud pandeemiast tingitud piiranguid, kitsukeste ruumide füüsilist jagamist ning kehade muundumist Zoomi-koosolekutel kõnelevateks peadeks ja elavateks avatarideks Instagrami-voogudes, näivad meie sisemised tõrked veelgi silmatorkavamalt esile kerkivat. Inimesed viivad fototöötluse äärmusteni, ilukirurgiatööstus tegeleb iluoperatsioonidega, et näod veebikonverentsidel meeldivamad paistaksid, ning dieedi- ja treeningrakendustest on saanud igapäevane pahn.

Näitusel võtavad kunstnikud ja kuraator Frankensteini rolli, esindades sümboolselt tänapäeva ühiskonda, mis püüab pidevalt vormida meie keha mingi normatiivse raami järgi. Iga näitusele valitud kunstiteos esindab mõnd inimkeha osa, mis on uudishimulikule külastajale galeriiruumides vaatamiseks välja seatud. Kunstnike põhjendused teatud kehaosade elementide kasutamisele vormide või kujunditena erinevad emotsioonide ja uskumuste metafoorsest esitusest, maastiku loomise vormidest või ilust või kultuurilisest identiteedist rääkimiseks mõeldud esemetest ning samuti platvormidest, kus kõnelda moraalsusest ja tsensuurist või avaldada poliitilisi seisukohti. Kõik tükid on „õmmeldud“ üheks olendiks, kellest saab näitus ise, mis esindab nii tänapäeva ühiskonnas eksisteerivaid frankensteinlikke ihasid kui ka kuraatorinäituste korraldamise traditsiooni ennast.

Näituse valmimisel ühendasid oma jõud Eesti kaasaegse kunsti galerii Kogo ja Soome galerii Titanik, kes tänavu vahetavad näituseprojekte, et tuua Balti kunstnikke Soome Turusse ja Soome kunstnikke Eestisse Tartusse. 

TOETAJAD

Projekti toetasid Eesti Kultuurkapital, Läti Kultuurkapitali Fond, Eesti-Soome Kultuurifond, Soome Instituut Eestis ja Põhjamaade kultuuripunkt.

TÄNAME 

Karin Kahre, Duha Elsayed, Tanel Asmer ja Indrek Grigor