2022 programm

Kogo galerii 2022. aasta programm: „Minevik on olevik“

Selleaastase näituse- ja publikuprogrammi pealkirjaks saab valitseva õhkkonna vaimus „Minevik on olevik“. Poeetilist ja semantilist sõnamängu kasutatakse kirjeldamaks aega kui liikumisvahendit, mis teatud sündmused ja kogemused minevikust olevikku toob.
Ühe teatud pandeemia lõppematus lainetuses elamine ja meie teadlikkus aina süvenevast kliimakriisist paneb mõtlema, kuidas möödunud aeg määrab meile antud tulevikku ning kuidas juba juhtunu on mõjutanud hetke, milles elame praegu. Aeg on põnev fenomen, omamoodi neljas dimensioon, mis vastavalt meie tajumisele kuju, kulgemist ja suunda muudab. Olevik räägib meile väga palju minevikust ja vastupidi. Mineviku ja oleviku suhete vaatlemiseks on Kogo kutsunud nii kohalikke kui ka väliskunstnikke ja kuraatoreid üles looma galeriis projekte, mis seda valdkonda põhjalikumalt uuriksid.

Programmi avab Berliinis tegutseva Hispaania kunstniku Andrés Galeano näitus „Kadunud pilvede arhiiv“, mida saab näha Kogo galeriis ja naabergaleriis Ag47. Kunstnik esitleb töid, mille aluseks on Kataloonia arhiividest pärit pilveuuringuid käsitlevad materjalid ning alates 1854. aastast laialt levinud viktoriaanlikelt visiitfotodelt tuttavad fotoateljeedes kasutatud taustapildid. Galeano soov on välja selgitada teekond, kus perefotograafia ja nefoloogiline fotograafia omavahel põimuvad. Tema eesmärk on näidata fotograafia kui meediumi ja taeva metafüüsilist seost, mis paljastab aja transtsendentsuse.

Eri ajadimensioonide kattuvust saab vaadelda ka läbi isiklikumate lugude, nagu näiteks sel kevadel Diāna Tamane näitusel „Sama taeva all“. Tavaliselt on tema tööde aluseks nii tema enda kui ka ta perekonna isiklikud lood. Sel korral keskendub ta aga hoopis teisele perekonnale. See on kolme põlvkonna naiste lugu, kes viimased 16 aastat on elanud üheskoos Hispaanias Costa del Soli piirkonnas Fuengirola turismilinnas. Tamane tahab näidata nii oma tegelaste tugevust kui ka haprust, seda, kuidas nad antud paika kuuluvad ja samas oma keskkonnas võõraks jäävad. Naiste isiklike lugude jagamisega toob Tamane välja aja keerulisuse ning neid naisi mõjutanud minevikusündmused.

Juulikuus esitleb Kogo maalinäitust, mille kuraatoriks on Hollandi kirjanik, kunstikriitik ja kuraator Jurriaan Benschop. Tema artikleid avaldatakse regulaarselt ajakirjades DAMn° ja Artforum International ning praegu töötab ta raamatu „Why Painting Works“ kallal. Benschopi näitus tutvustab piirkonna noori kunstnikke, keda huvitab, mil moel kunstniku juured sõnastavad elu praeguses hetkes. Välja valitud kunstnikud ei näe maalis niivõrd lugu kui pigem seisundit või tegevuspaika.

Kogo sügisprogrammi alustab Titanik galerii (Turu) juhi Mirjami Schupperti kureeritud näitus. Näitus sünnib kahe galerii koostööna, mis põhineb vahetusel. Selle aasta juunis kureerib Kogo galerii Turus Baltimaade kunstnike ühisnäitust „Mu mõrkjasmagus Frankensteini-keha“, mis on pühendatud koloniseeritud, globaliseeritud ja digitaliseeritud kehadele ning kõigile vahepealsetele hübriididele ja äpardistele. Samal ajal tutvustab Titanik galerii Kogos Soome kaasaegsete kunstnike kehamälu käsitlevaid töid. Projekt mõtiskleb selle üle, kuidas minevik leiab meie kehalise kohalolu kaudu alati tee olevikku ning kuidas oleme kogu aeg kujunemise seisundis, alati muutumas ja mitte kunagi täielikult käesolevasse hetke kohale jõudnud.

Aasta viimase projektina esitleb Kogo Laura Põllu näitust, kus ta astub dialoogi Eesti nüüdiskunsti klassiku Andres Toltsiga (1949–2014). Kunstnikud esindavad küll kahte väga erineva ajalooga põlvkonda, ent näivad jagavat sarnast pildikeelt – armastust materjalide ja mustrite vastu. Sukeldununa Toltsi pärandisse ning seda põhjalikult uurinuna püüab Põld mõista oma ühisosa Toltsiga ning lasta sel neid üheks sulandada.